Kierkegaard



Kierkegaard
Tallinna Pedagoogikalikool



KASVATUSFILOSOOFIA
Eksamit

Kierkegaard`i lhenemine inimese olemusele ja kasvatusele



ppejud: S.Kera

Anna Pomm
EV-11



Tallinn
1997
Kik, mida Kierkegaard filosoofina pakub, leidub ka eespool
vaadedud esteetilis-filosoofilises loomingus. Kierkegaard kigest
hoolimata on tahtnud olla ikka esmajoones usuline
aatleja, kelle filosoofiagi on seisnud kristluse tdede ja nende
enama teadvusse-tstmise teenistuses. Selles mttes vime nha kogu
ta filosoofilist loomingut hargnevat protestiva kriitikana kaasaja
filosoofiliste moevoolude vastu - kuna need tema arvates osutusid
ohtlikuks kristluse eluvrtustele.
Arvamine, et Kierkegaard on filosoof ainult niivrd, kuivrd
ta rndab Hegelit, on seda silmas pidades pris tabav iseloomustus.
Hegeli dialektilist meetodit eitades vastandas Kierkegaard talle
sokraatilise dialektika: ... igatahes on usaldusvrne, et tal
(Hegelil) ei ole Sokratesega absoluutselt mitte midagi
hist. Hegeli dialektikat igatviisi madaldades ja seda rnnates oli
Kierkegaard Sokratesest vaimustuses ja nimetas teda oma
petajaks. Vljaspool kristlust, Sokrates, oled sina - ainukesena
- ilis, avala hingega tark, sina olid teliselt reformaator.
...Sina oled ainus inimene, keda ma vaimustusega tunnistan kui
mtlejat... on Kierkegaard kirjutanud vahetult enne surma.
Kierkegaardi ahvatles Sokratese maievtiline dialektika
((((((((( - mmaemandakunst) - meetod, mida Sokrates oli
sarnastanud oma mmaemandast ema kunstiga, meetod, mis aitas
tel ilmale tulla dialoogilistes otsingutes, kahtluses ja
vaidluses, ksivas lhenemises tundmatule - hesnaga subjektiivne
dialektika, kunst ksitleda iseennast iseenese kohta.
Kirkegaard listas Sokrates selle eest, et too ti
ilmale iroonia ja andis oma lapsele selle nime, kasutades oma
teostes hulgaliselt iroonilist refleksiooni enesetunnetuse meetodina.
Tegelikult ei olnud Kiekegaardi dialektika taasloodud
sokraatiline dialektika. Asi pole ksnes selles, et Kierkegaard ise
eristas oma dialektikat sokraatilisest dialektikast kui uut,
tiuslikumat dialektikavormi - kristlikku sokratismi.
Ehkki Sokratese phimte seisneb... selles, et
inimene peab leidma oma tegude eesmrgi kui ka maailma
lppeesmrgi, lhtudes ainuksi enesest, ja saavutama te
omaenese jududega, siiski mtleb teline mtlemine
Sokratese arvates nii, et tema sisu ei ole seejuures
subjektiivne, vaid objektiivne.
Kui Sokratesel olid maievtika ja iroonia vahendeiks
objektiivse te kindlakstegemisel, siis Kierkegaard kasutas neid
subjektiivse te, tde minu jaoks saamiseks, kuivrd
htki teist tde ta tunnistatud: ...objektiivselt pole olemas
mingisugust tde....
Kierkegaard heitis kohe alguses krvale objektiivse tunnetuse
ning eitas selle vrtus ja telisust. Ta kutsus minema vastupidist
- radikaalse subjektivismi - teed. Ma ei nua midagi muud peale
tunnistamise, et meie objektiivsel ajal olen mina ainuke, kes ei
suuda objektiivne olla
     

 

Rambler's Top100